09.12.2013 – Euroopa paistab (800 miili Inglise kanalini)

Tere sõbrad,

pole ammu teile endast märku andnud, aga proovin end nüüd natuke kokku võtta ja mõned read kirja panna. Hetkel tulin just oma õhtusest vahist, mis oli nagu suurel ja laial ookeanil ikka, väga vaikne. Aga just siis ongi mõnus seal istuda, hea muusika taustaks mängima panna ja rohelise tee seltsis tähistaevast vaadata.

Kus ma siis vahepeal ära käisin?

Alustame siis Kariibimere saartest – Virgin Islands – St. Thomas

Sinna viisime kõik need uhked jahid, mis meil peal olid. Temperatuurid olid ka seal väga korralikud ning päike põletas. Olime võib-olla 4-5 jahti maha laadinud kuni otsustasime Steveniga, et kui järgmisega vette laskume, siis hüppame vette kah. Vesi oli helesinine ning läbipaistev, haikalasid ei paistnud, siis sai igas asendis sinna vette hüpata erinevatelt kõrgustelt. Aga väga soolane vesi oli – kui suhu sattus seda, siis tahtsid kohe vett peale juua ning silmade puhul sai natuke kipitamast kannatada.

Kui olime tööpäeva jahtidega lõpetanud, pidime teise päeva lõpus teise kai äärde end sättima, sest tulemas oli sinna suur ja uhke kruiisilaev. Pärast seda sai kiiresti 15 minutiga pesus käidud, riided selga visatud ja oligi aeg vaatama minna, mis väljas toimub. Alustuseks läksime sadama lähedal ühte välibaari, kus Sevenstar-i loadmaster-id meid juba ootasid. Tegid meile tänutäheks natuke õlut välja. Siis aga nad lahkusid ja me jäime Steveniga veel viimaseid pudeleid tühjendama. Aga laeva veel tagasi minna ei tahtnud, seega hakkasime uurima, et kuidas saaks kesklinna või kuhugi, kus rohkem elu oleks. Hakkasime taksot tellima, aga siis pakkus üks kohalik mees hoopis välja, et viib meid kummipaadiga kohale. Nii me siis istusime ta paati ja kimasime ümber saare – see oli väga vinge elamus. Paadist välja astudes saime veel sõbraliku hoiatuse, et parem mitte siin pimedas tänavate vahel jalgsi seigelda – turvaline just olema ei pidanud. Jõudsime siis esimesse baari, kus jätkasime oma lõbusat õhtut. Meelde jäi ka üks kohalik rumm, mida proovisime ja mis maitses nagu mingi piparkoogi jook. Jõudsime seal umbes pool tundi olla kuni üllatuseks astusid uksest sisse teine tüür ja paar madrust – samuti meie meeskonnast. Istusime siis ühte lauda ja mõtlesime, mis edasi saab. Nemad tahtsid kohalikku stripiklubisse minna, aga me mõtlesime, et jätame selle vahele ja proovime ikka normaalseid kohti leida 😀 Ukse ees oli väga palju lahkeid autojuhte, kes olid meid väiksemate ja suuremate summade eest ükskõik kuhu sõidutama. Filid läksid siis oma teed ning meie oma. Meie auto oli siis selline suur ja uhke üleni must ning läikiv buss, mida juhtis väga suur neeger. Sõitsime läbi linna, aknad lahti, muusika põhjas. Väga huvitav oli sealne liiklus seepärast, et nagu ka Inglismaal, sõitsid nad vasakul pool – AGA – rool oli samuti vasakul (ehk siis väga segamini kõik). Sõitsime seal siis mööda mägiseid teid kuni olime täitsa kõrgel tipus, kus ootas meid ilmselt tolle õhtu kõige populaarsem baar. Ja kuni hommikutundideni viibisimegi seal.

Kes rohkem teada tahab, siis veebruaris võin rohkem rääkida, kui koju jõuan. Aga kokkuvõttes võin öelda, et kellel kunagi raha on ja võimalus, siis võib sinna reisida küll. Võib peaaegu paradiisiks nimetada küll seda kohta, kuid isiklikult ma arvan, et selle raha eest on võimalik ilmselt 3-4 reisi ka kuskile mujale teha. Mul on hea meel, et ma seal käinud nüüd olen, kuid eelistan ikkagi Lõuna-Ameerikat.

Lisaks mainin ära, et St. Thomasel vahetusid meil ka kapten ja vanemmehaanik. Nüüd on vanemmehaanik naine, kes on ka parasjagu uue kapteni naine. Päris huvitav kooslus, aga võib öelda, et väga toredad inimesed on ning olen juba nii mõndagi neilt õppinud.

Järgmiseks käisime me ära Mehhikos sadamas, millel nimeks Altamira. See on koht, kus mul jäi eelmine aasta käimata, sest just enne seda tulin koju. Midagi väga erilist seal ei olnud. Sadam, mis oli küllaltki räpane ning linnast kaugel. Räägitakse, et seal lähedal pidi mingi päris lahe linn olema, kuid seekord aega selleks paraku seal polnud. Aga ilmselt polnud ka väga jaksu, sest suur osa energiast sai St. Thomasel ära kasutatud. Altamira-st laadisime puistlastina peale kaupa nimega fluorspar, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu tavaline kruus (lihtsalt natuke punakam). Aga hind pidi sellel kaubal kõrge olema ning kasutatakse juveelitööstuses.

Nüüd aga oleme juba peaaegu 2 nädalat merel olnud, natuke tormi ka saanud, aga praeguseks on õnneks meri rahulikuks muutunud. Kaardi peal on Euroopa juba näha ning sihtpunktiks on seekord Antwerp, kuhu jõuame 11. detsembriks.

Pärast seda on praeguse plaani järgi minek Venemaale ja Soome. Jõulude ajal peaksin siis täitsa kodu lähedal olema 🙂

Mis veel? Pool aega on nüüd täis tiksunud ning 2 kuu pärast tulen juba koju. Laev mulle meeldib, meeskond on tore ja kõik läheb hästi 🙂

Pärast Antwerpi jään ma nüüd viimaseks eestlaseks siin, sest Stevenil on aeg koju minna. Cheers Steven – Eestis näeb!

Aitab siis küll tänaseks, kirjutan varsti jälle 🙂 !

 

One comment

  1. Fotograaf ütleb:

    Väga põnev lugemine 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.